Lihtsalt mõnus on joosta!

Nii hea on jälle tagasi vanadel radadel olla, eriti nüüd kui tundub, et jalg hakkab paranema. Laupäeval tegin 5 km ja täna siis n.ö pikaks jooksuks 7,3 km :) Tempot veel eriti tõsta ei julge, pikemate sammude peale lööb jalg kohe krampi ja valutama, aga sellise vaikse lonkimise peale pole valu õieti tundagi. Küll see kiirus ka ajapikku tuleb, pisitasa :P

Praegu naudin lihtsalt seda, et ma saan joosta, kuidagi teistmoodi tunne on. Vigastus on mind pannud üha rohkem elus prioriteete ümber seadma. Kui varem oli trenn vahel kui tüütu kohustus, mida tuleks teha, et end vormis hoida, häid tulemusi saavutada jms, siis nüüd on see nagu kingitus. Enam ma ei mõtle, et ma PEAN minema ja selle maa läbi jooksma, nüüd on rohkem ma SAAN joosta ja liikuda, mul on see võimalus. Sest on ikka väga jube tunne kui sul seda võimalust ei ole...