Laupäev, 20. november 2010

Jälle üks vihmasem päev

Vahepeal jooksuvorm juba oluliselt paranes, peale üleelmise nädala looderdamist, tegin eelmisel pühapäeval 7,3 km, teisipäeval 5 ja neljapäeval jälle 7,3. Nii vorm kui jalg on tõusvas joones liikunud, nädala sees ei andud jooksub praktiliselt enam üldse tunda - kuni tänaseni :( Täna siis tegin vihma ja tuulega 5 km, algselt oli mõte teha umbes 6,5, aga ostustasin varem tagasi pöörduda, sest enesetunne oli kehv, pulss kippus üles minema ja jalg hakkas valutama. Jõudsin lõpuks läbi häda koju, aga jalg on nüüd terve õhtu üle pika aja jälle üpris kõvasti tunda andnud :S Loodan, et ei ole väga liiga teinud ja lihtsalt oli halb päev...Muidu tempo on ikka olnud aeglane, enda arust üle pingutanud ei ole ja kõik trennid on pulss olnud kuskil 140 ligi, mis ei ole minusuguse (uus)algaja kohta üldse palju. Võib-olla on läbitud vahemaa ikkagi veel taastumiseks liiga suur, eks vaatab kuidas homme on, võib-olla puhkus tuleb kasuks. Tahaks ikka aprillis poolmaratoni joosta noh, sellepärast ka veidi kärsitu, no millal siis terveks saab...

Teisipäev, 9. november 2010

Tööpäeva õhtune "kiire" 5,8 km

Ilmad on külmemaks läinud ja õhus on tunda rõskust. Igal pool on külm viimasel ajal...Üllataval kombel on jooksmine siiski üllatavalt soojendav tegevus, kui esimesed 500 m välja arvata, aga see on ilmselt selle viga, et ma ei viitsi piisavalt toas sooja teha :) Ja pärast jooksutiiru on kohe oluliselt soojem tunne kehas, lürbin sooja teed ja tõmban läpaka ette kerra :D Nii et pole see talvine jooksmine nii hull midagi, mulle täitsa meeldib! Noh, niikaua kui liiga vihmaseks ja tuuliseks ei lähe vähemalt...

Õhtul tegin 5,8 km, alustasin suurema sammuga kui tavaliselt, aga tagasiteel olin sunnitud aeglustama jala pärast. Hakkas teine jälle tuikama, aga tõmbas veidi tagasi kui sammu võimalikult lühikeseks seadsin. Muidu käies enam üldjuhul väga tunda ei annagi, trepid veidi ja ülesmäge ronimine aint. Nii et tundub, et probleem on lihtsalt selles, et lihas on nõrk ja ei talu koormust. Jooksukiirus on küll praegu veidi masendav, u 8 min/km, pulss 130-140 vahel. Jätkan praeguse kava järgi 4 korda nädalas jooksmisega, korraga 5-7 km ja üritades distantsi igal pühapäeval veidi suurendada. Järsku hakkab millalgi asi paranema...

Pühapäev, 7. november 2010

Lihtsalt mõnus on joosta!

Nii hea on jälle tagasi vanadel radadel olla, eriti nüüd kui tundub, et jalg hakkab paranema. Laupäeval tegin 5 km ja täna siis n.ö pikaks jooksuks 7,3 km :) Tempot veel eriti tõsta ei julge, pikemate sammude peale lööb jalg kohe krampi ja valutama, aga sellise vaikse lonkimise peale pole valu õieti tundagi. Küll see kiirus ka ajapikku tuleb, pisitasa :P

Praegu naudin lihtsalt seda, et ma saan joosta, kuidagi teistmoodi tunne on. Vigastus on mind pannud üha rohkem elus prioriteete ümber seadma. Kui varem oli trenn vahel kui tüütu kohustus, mida tuleks teha, et end vormis hoida, häid tulemusi saavutada jms, siis nüüd on see nagu kingitus. Enam ma ei mõtle, et ma PEAN minema ja selle maa läbi jooksma, nüüd on rohkem ma SAAN joosta ja liikuda, mul on see võimalus. Sest on ikka väga jube tunne kui sul seda võimalust ei ole...

Neljapäev, 4. november 2010

5,8 teisel katsel

Täna tegin väga aeglase tempoga 5,8 km, aega läks küll 51 min, aga jalg oli suht hea, ei hakanudki väga valutama :) Muidugi on tuju maas, et ei ole enam endist vormi ega kiirust, põhimõtteliselt olen tagasi seal, kust kunagi alustasin. Aga noh minu eelis algajaga võrreldes on see, et vaim on tugev.Ilmselt tuleb madala koormusega teda vaikselt tugevnama hakata, ega ei maksa naiivselt loota, et ühel heal päeval ärkan ja valu enam ei ole. Ma tean, et saan hakkama! Tsiteerides Lance Armstrongi: valu on ajutine, allaandmine on igavene.

Teisipäev, 2. november 2010

Üks samm edasi, kaks sammu tagasi

Masendus on...Nädalavahetusel läks juba päris kenasti - laupäeval tegin kerge sörgiga 5 km ja enesetunne oli väga hea. Pühapäeval otsustasin, et kuna juba hakkas tulema, tuleks suurendada kiirust ja vahemaad 5,8 km peale. Alguses oli kõik super, aga tagasitulles tundsin, et jalg hakkas üha rohkem valutama. Hiljem kodus oli ikka päris valulik, mitte küll nii hull kui septembri alguses, aga no ütleme, et eelmine nädal sain jalga vähemalt niipalju liigutatud, et ühe jala peal seista ilma suurema valuta, aga nüüd annab ikka tunda. Esmaspäeva võtsin puhkepäevaks ja proovisin siis täna 5 km uuesti, tagasihoidlikuma tempoga (tagasihoidlik=9 min/km, kiirem 7:30/km). Jälle sama nali, minnes kõik ilus, tagasitulles hakkab valutama :S Mott on täiega maas, juba hakkas vahepeal tunduma, et saan järjele, nüüd aga tundub, et korralikult jooksma ei saa niipea. Mõtlen, et kas jooksmisel on praeguse seisuga üldse mõtet kui jalg tundub sellest aint hullemaks minevat? Eks leebem variant oleks ilmselt mõnda aega veel jõukas trenažööridel vudida, aga no kohe üldse ei tõmba sinna. Oeh, selline lootusetuse tunne :(