Võhm on väljas, aga samm on pikem

No nii võiks iseloomustada tänast jooksu. Eile oli selline kahtlane enesetunne, päev läbi silmad ja pea valutasid ja igal pool oli nii paganama külm. Häbiga pean tunnistama, et peale tööpäeva lõppu pugesin jooksmise asemel hoopis teki alla, jõin palju teed meega ja manustasin süsivesikuid glükogeenivarude täiendamiseks (lugeda: sõin kooki ja kommi) :( Tavaliselt saavad vist inimesed maratoniks valmistudes suurema lisapingutuseta kõhnaks, aga kui ma sama joont jätkan, olen vist ehe näide, kuidas maratoni joostes kosuda :S
Positiivsest küljest võttes, oli hommikuks enesetunne palju parem ja olin jälle täis energiat. Niisiis suundusin linnapeale tõuse võtma 4.6M trassile. Alguses oli enesetunne hea, aga seedimine tundus kuidagi raske :( Midagi hullu siiski ei olnud, kuni jõudsin kõige suurema umbes poole miilise tõusuni. Vot see ikka võttis hirmus läbi...Rühkisin tõusust üles nagu veskikivi oleks kaela riputatud ja järgmine miil, mis oli samuti kerge tõusuga tuli väga raskelt. Lõpp, mis läks allamäge, tuli veidi kergemalt, aga erilist minekut ei tundunud, samm oli ikka üpris raske. Kokkuvõttes ootasin kehvemat aega, aga üllatuslikult tuli 48:46, mis on pea 3 min kiirem kui eelmise nädal samal trassil :D