Eile üritasin teha natuke intervalle, aga miskit head sellest eriti ei tulnud. Tegin 4x400 m tempoga 5:30/km ja lõpetuseks 1x400m 5:00/km, soojenduseks ja vahepaladeks siis natuke kergemat sörki. Ootamatult raske oli tuleb tunnistada...Pulss läks kiiresti ülesse ja lihased läksid pingesse. Samas kõige loogika kohaselt oleks tempo ju pidanud igati jõukohane olema :S Vähemalt ei andnud seekord vigastatud lihas tunda, veel jaanuaris tundsin mõnikord kiirendustel kergeid valusähvakaid...
Tuju on suht nullis, aga tuleb end kokku korjata ja laupäeval endast 5M jooksul parim anda :) Võiduks vist eriti lootust küll ei ole, sest kiirust 3 min/km nagu eelmise aasta võitja ma ilmselt ilma raketti enda külge sidumata ei saavuta :D Samas eesmärk on suur ja ambitsioonikas, mitte jääda viimasele kohale. Ja eelmise aasta tulemusi uurides tundub, et see oht on tõsine kahjuks, eelmisel aastal oli viimane lõpetaja ajaga 50:36 ehk siis alla 6:30/km, mida ma sel aastal pole kordagi treeningus saavutanud. Tõe huvides tuleks vist mainida, et see inimene oli üle 70 aasta vana ka, järgmised ajad olid juba 45 min ja vähem. No järsku keegi libiseb või nii...hehh, ei tegelikult ei ole nii pahatahtlik inimene :D Võtame parem eesmärgiks hea tujuga lõpetada ja endast parim anda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Vahel (harva) on täitsa lahe ka viimaseks jääda. Olen kunagi ammu ühel võistlusel jäänud. Peale seda treener lubas mu oma rühmast välja visata, kui see veel korduma peaks. Igatahes tekkis peale seda selline motivatsioon, et 3 aastat hiljem enam palju vastaseid ei olnud. Spordialaks oli laskesuusatamine :)
VastaKustutaTänud julgustamast! Päris viimaseks siiski ei jäänud, aga motivatsioon tõusis ikkagi :)
VastaKustuta