Edinburgh, tehtud!

Maratonimuljetest siis niipalju, et eriti kindla tundega ma sinna ei läinud. Enesetunne oli juba mitu päeva kehv ja olemine nõrk, nii et otsustasin hästi ettevaatlikult alustada, kuulata enesetunnet ja kella mitte jälgida. Kuna rongiliikluses oli hirmus paanika, siis jõudsime veel suure jooksuga natuke hiljem kohale ka, lehvitasin kiiresti stardis võtluskaaslasele ja võtsime stardipositsioonid sisse.

Alguses olid lihased veidi kanged, aga vahemaa läks justkui märkamatult kiiresti ja valutult. Poole maa ehk 21,1 km peal oli veel hea kerge tunne, jooksime läbi väiksema küla ja rahvamass ergutas. Naeratus näol ja võõrastele lehvitades hoidsin sammu ilusti sirgena ja liikusin ikka vapralt edasi. 15 miili peal tundin, et jalad hakkavad raskeks minema ja krampi tõmbama, päike paistis ka lagipähe ja suht rõve oli olla. Tee ääres oli suur must karu, kellele lõin patsi - läks kohe paremaks! Kuni 21 miilini oli jälle suht kobe tunne, siis olime otsa tagasi keeranud ja mega tuul tuli otse vastu vahtimist. 21-23 miili oli minu sein - ees lõputult pikk maantee, mitte ühtegi pealtvaatajat, tuul oli nii kõvasti vastu, et selline tunne oli nagu jookseks ühe koha peal ja jalad oli täiesti kinni, kõik lihased valutasid. Võitlesin endaga, et mitte alla anda ja käima hakata, vaikselt rühkisin miilipostist miilipostini, mis tundus aega võtvat terve igaviku. Peale 23 miili läks järsku uuesti paremaks, mõtlesin, et nii vähe on lõpuni, et pean ikka vastu. Jõudsime just uuesti külavahele ka, ajasin kohe selja sirju ja sammu pikemaks ning lehvitasin uhkelt pealtvaatajatele. Vahetasin natuke kiirema käigu sisse ja triblasin kõndivate-lonkavate inimeste vahelt uhkelt finišisse. Nii kui peale finišit kõndima hakkasin olid nagu puujalad all ja liikumine oli väga piinarikas, pea käis ringi ja süda paha - hea, et veel kanderaamiga ära ei viidud! 
Vahejad siis järgmised: 10k 1:07:10, 21,1k 2:23:28, 30k 3:27:45 ja 42,2k 5:00:01. Ehk siis tõsisem tempolangus peale 30k. Ütleme nii, et vaim pidas vastu, aga lihased olid liiga nõrgad - viimased 10k liikusin ainult vaimujõul. Eks siin andis puudulik treening ja 3 nädalat haigust tunda. Jäin ajaga ka rahule, kuigi see 1 sekund natuke kipitab, aga tühja sellest. Arvestades, et ma enamus pikki jookse jätsin vahele ja 3 nädalat enne maratoni üldse ei treeninud, siis on isegi ime, et nii hea aja välja pingutasin. Mõtted liiguvad praegu juba uue maratoni peale :)